Jeruusalemm

Hotell nimega Zion, mille me Jerusalemmas üürisime, oli ikka tõeline õudus. Kui me räägiksime mingist odava raha eest hotelli võtmisest, siis oleks arusaadav, aga 80EUR tuba vast pole ju nii väga odav.
Ei julge ka näpunäiteid anda, et ärge võtke seda hotelli. Asukoht iseenesest oli soodne ja Vanalinna 1,5 km jalgsi. Samas värskelt pandud haisev mistra, katkine konditsioneer, mittetöötav tualett (ilmselt ei tohi seal hotellis ööbijatel olla seedimisprobleeme), tualeti link, mis ripnes niimoodi, et ust ei tohtinud sulgeda ja popkunstina seinale taotud kaks naela, mille otsas rippus duss. Lisame siia veel liiga pehme voodi ja kärarikka ümbruse. Mis imega see hotell küll kaks tärni sai?!
Ei saa küll öelda, et me polnud hoiatatud. Hotelli broneerimisel võis lugeda review'sid, millest 3 ütles, et poor ja 1 arvas, et terrible.

Jerusalemmast on ilmselt nii palju kirjutatud, et minu lisatu ei anna midagi eriti juurde. Ainult ühe nägemuse. Esimese asjana hakkasin märkama inimeste erinemist kuurorti piirkonna omadest. Linnapildis oli mustades ülikondades mustade kaabudega mehed. Või siis mustade murumütsikestega lehvivate juustega mehed, kes jätsid täiesti sürri mulje. Sõjaväelasi oli küll palju, aga ma olin hoiatatud ja pidevad kontrollid ei üllatanud mind. Hiljem küll kuulsin, et sõjaväelasi oli rohkem kui tavaliselt - sel päeval oli Gaza sektorit pommitatud.

Öine Jerusalemm oli praktiliselt inimtühi võrreldes teiste seninähtud sooja maa linnadega... Valetan, Itaalias olid sisemaa linnad ka puhkepäevadel tühjad.

Tänavad, kus päeval käib kauplemine ja mõlemal pool teed on avatud müügiputka, olid sirged ja ilma nähtavate lettideta. Müügiputka sai niimoodi sulgeda, et müür tundus praktiliselt sile.
Päeval olid need müügitänavad kärarikkad ja räpakad nagu Egiptuses.
Linn on jagatud erinevateks linnaosadeks. On armeenlaste-kristlaste, moslemite ja juutide linnaosa. Linna katuselt peaksid erinevused olema hästi näha. Juutide linnaosa tunduski mulle vast kõige huvitavam. Hästi puhas kollakast kivimist, tänavad olid nii kitsad, et tundusid tupikutena, aga kui edasi kõndida, siis avastasid mingi trepi või kitsa kõrvalkäigu. Mingi veider, aga arhitektuuriliselt huvitav labürint.
Pärast Itaalia kirikuid ja tolle reisi kultuurimürgitust tundusid Jerusalemma kirikud lahjad. On austust vääriv, et nad on suutnud nutumüüri ja platsi kaubitsejatest puhtana hoida. Samas mõni ime, kui platsi valvavad sõjaväelased.
Ajalugu on linnas ilmselt küllaldaselt, aga mõnest tänasest asjast - eriti vaenust Gazaga - saab varsti ka ajalugu

Eilat-Jeruusalemm

Jätkan siis juttu Iisraelist, enne kui ma ära unustan, mida öelda tahtsin.
Iisraeli autod on automaatkäigukastiga. Pisikesed, aga automaadiga, nagu ootaksid ameeriklaste külaskäiku. Auto on mõttekam broneerida Eestist, pisut soodsam ja saab ka parema auto. Aga nii suur see hinnavahe ka ei ole, et kui on soov eksprompt tellida, ei saaks seda teha.
Iisrael nagu kõik lõunapoolsed maad läheb vara pimedaks. Niisiis tasuks sõitma hakata vara. Seda enam, et teele jääv Hai Bar (loomapark) pannakse kinni kell 4 ja kosk juba kell 3.
Eestikeelse giidiga reis Hai Bari ja Yotvata kibutsi maksab 40EUR-i. Iseseisvalt Hai Bar külastus maksab 40 türgi liiri.

Jaanalindude eest hoiatati, et need võivad pisut agressiivsed olla ja seda nad vist olidki. Viimane pilt pole küll hästi välja tulnud, aga vaatepilt, mis meile avanes, kujutas tohutusuurt jaanalindu, kes oli kogu keharaskusega kapotile vajunud. Pildi tegemise ajaks oli ta vist veidi kõrvale astunud. Taipas vist, et auto pole tema liigikaaslane ja see vilistab vägistamise peale.

Kibutsi me ei sisenenud, aga giidi jutust võis aru saada, et tegu on mingi naturaalmajandust harrastava kogukonnaga, kes teenivad küll ühiselt raha, aga ei oma raha. Üldkoosolek otsustab, kuidas küla teenitud raha kulutada. Mööda sõites tundus olevat industriaalühiskond - traktorid, torud. Väliselt ei midagi maalilist või mida maalilist saabki olla kõrbes asuvas tootmiskülas?
Nii puhta mõtteviisiga nad seal ka ei ole, et välismõjutustele sulgeda ühiskonda. Pigem reklaamplakat - tulge, vaadake, tooge raha! Võib olla olen ülekohtune?

Suurem osa teest läks Surnumere kõrvalt. Surnumerest pool kuulub Iisraelile ja teine pool Jordaaniale. Oleks võtnud Eestist viisa Jordaaniasse, siis oleks saanud teha põike Petra kindlusesse, aga selles piiripunktis viisasid ei jagatud. Viisa oleks saanud ainult Eilatist. Surnumere ääres on täiesti kena koht, kus saab tasuta vette minna ja duss on koha kaldal ning tasuline koht, kus saab ennast mudaga määrida. Minusugusele esteedile istus kindlasti paremini koht, kus muda polnud. Tühja sellest tervislikkusest. Palju rahvast, kära ja kogu vesi sogane. Lisaks olid dussid liiga üleval ja sinna kaotasin ka oma päevitusriided.

Jeruusalemma teele jääb veel Masada kindlus. Kindluses hukkus 72. aastal 1000 juuti viskudes kaljudelt alla, et mitte sattuda roomlaste kätte. Kindlusse saab minna köisraudteega või siis jalgsi, treppe mööda. Seda jalgsi teed kutsutakse mao teeks (The Snake Path). Ei suutnud internetist leida kui pikk, aga oli öeldud, et kõrguste vahe on 350m ja et seda mööda rongib 45 minutit.

Mõned pildid Masadast

Masadast infot
http://en.wikipedia.org/wiki/Masada

Mehed ja naised. Ja vastupidi.

Kindlasti tahab Iisraelis puhkusel olev eesti mees, kes teatavasti on tantsulõvi, minna külastama kohalikke ööklubisid ja lahkelt juhatatakse talle kätte mingi kuum koht. Sissepääs 250 krooni. Ei tasu häbeneda oma naist siis kaasa võtta, sest ega kohalikud küll võõramaalasega tantsima ei nõustu, vaid pööratakse selg. Ka meestel omavahel ei õnnestu vast eriti lõbutseda, sest geihoiatus on kerge tulema.
Naistel on kergem tutvuda. "Kust Sa pärit oled?" "Kas ma võin Sulle joogi välja teha? Aga kohvi? Järsku tuled minu juurde, ma teen Sulle lõunasöögi? Ma elan koos emaga. Mis mõttes võib sekeldusi tulla kohalikega suhtlemisest? Meil on siin väga turvaline maa. Me ei lukusta kunagi uksi. Jaa, jaa... oma rahakoti võid näe siia tee äärde jätta, tuled poole tunni pärast ja see on alles. Ei.. Ei maksa kohe proovida. Mis mõttes võõras? Ma tulen Sinuga hotelli kaasa. Siis ju ei ole enam võõras."
Või siis halenaljakas stseen jalutu mehega, kes tutvustas ennast ukrainlasena  (pani minu käe enda südamele - kuula, kuidas lööb). Küsis nime, siis otsis välja mingi paberilipiku ja rääkis, et kui üksik ta on ja et tal on lähedal korter, kus on suur LCD telekas. Paberilipikule oli kritseldatud telefoninumber ja süda. Eks ta ole!

Eilat

Eilat on ideaalne paik puhkuseks ja kuurortiks, aga Iisraeli kultuur ja ajalugu on põhja pool. Eilati temperatuur on vist alati oma 6-10 kraadi soojem kui Jeruusalemmas. Minu külaskäigu ajal oli küll nii, et kella 4-st muutus tuul lõikavaks ja enam polnud soe päevitada.
Eilatis hotellis ei suuda küll avastada erilist erinevust, kas oled Egiptuses, Türgis või Hispaania kuurortis. Võib olla ainult moment, kui üks hotellikülaline läks väheke sõprade poole ja sõjaväepolitsei korraldas ülekuulamise tema toanaabrile. Hinnad on vast oluliselt kallimad, tuntavalt kallimad. Õlle ostad hotellist umbes 60 krooni eest.

Eesti giidid hoiatasid küll, et juba ainuüksi telefoni vaataminegi võib Iisraelis pankrotti viia, aga tsiviliseeritul inimesel ei maksaks siiski kõne ebaviisakalt lõpetada, nagu mina seda tegin, vaid jäägem kultuurseks. Eks ju. Iisraelis kõne vastuvõtmine laks mulle maksma 10 krooni ja helistamine 30 krooni. Ja nad ümardavad minutiks.
Lennujaama tee jagab Eilati kaheks - turistide linnaosa, mere äär, ja linnaosa, kus elavad inimesed. Inimeste linnaosas on hinnad poole odavamad. Võib olla sügavamal sisemaal veel rohkem - väga kaugel ei käinud.
Sillad on lahtikäivad. Ei saanud aru, kas need avatakse tellimuse peale või iga päev mingil kindlal kellaajal.

Ajaloost ehk niipalju, et Eilatis on muuseum, kuhu me ei läinud, aga sisse vaadates tundus, et juttu oli nii II maailmasõjast kui ka Iisraeli iseseisvussõjast. Võib olla eksin.
Rannas oli monument Umm Rash-Rash , mis on püstitatud Lõuna-Iisraeli üle kontrolli saavutamise auks ja kujutab Iisraeli lipu tõstmist

Ranna promenaad on kena, kuni teda jätkub ja siis algab tühermaa. Või ehitused. Me ei kuulanud kohalikke ja võtsime ette 6 km jalutuskäigu observatooriumini. Tagasi tulime taksoga nagu ristiinimesed. Enamust teest ehitatakse, on inetu tööstusmaastik, kus pead autotee kõrval tolmus kõndima ning ranna serv on kinni. Vahepeal eksisime platsile, kust kena püssiga mees tuli meile teed juhatama. Teele jäid Delfiini riff - koht, kus saab delfiinidega ujuda, korallirand, üks kõige ilusamaks peetud randasid ja observatoorium - meie sihtpunkt.
 

Veealusesse Observatooriumi sai 89 kohalikuga. Sisaldas ka okeanaariumi, milleks nimetati liikuvate istekohtadega kino - vaatasid liigutavat filmi poisi ja ookeani suhetest ja vaatasid ookeani tooliga kaasa sõites ja õõtsudes. Oleks võinud veel 3D prillid ka olla. Nad võiksid sellele mõelda.

Juhin tähelepanu, et see kivi keskelt paremal põhjas on tegelikult kivikala.

Mina ja kalad

Selle lendamise attraktsiooni proovisin ma ka seal ära. Kui Eestis näeb selliseid kraanasid ehk ainult Õllesummeril, siis Eilatis on see pidevalt püsti ja odavam kui Eestis. Maksad 60 kohalikku ja kui huvi on, siis teise lennu saad poole hinnaga. Esimese lennu ajal ilmselt kontrollitakse, kas tervis peab vastu. Kui ellu jääb, on hagi ja arstiabi kulud juba maha lahutatud.

Rannas ujuvad vee all imeilusad uudishimulikud kalad. Ei pruugi trügita ilmtingimata tasulisse randa. Tasuta ranna ainus puudus on natuke viletsam põhi, aga kasutage neid riffidel kõndimise kingi.

Eilatis on salong, kus kalad teevad pediküüri. Paned oma harimata jalad basseini ja hulk väikseid kalu tormab su jalgade kallale süües neilt küljest surnud rakud.

Sinna ja tagasi ehk eestlane Iisraelis

Lennuinfos on kirjas, et Iisraeli minekuks tuleb vähemalt 3 tundi varem lennujaamas olla, sest tuleb võtta aega 2 turvakontrolli jaoks. Mida aga ei kirjutata, on see, et check-In avatakse täpselt 3 tundi varem (või oli mingi 10 min varem?), mis tähendab seda, et kui oled pisut varem seal ja seal on juba umbes 40 inimest 142 lennukikohast, kes saavad moodustada saba. Eestlaste lemmikmäng on endiselt sabade moodustamine ja seal seismine. Niisiis kui tuled pool tundi hiljem, siis pole hullu, sest viimased õigeaegsed pole veel check-in-ist läbi jõudnud ja õnnestub platseeruda saba lõppu. Pole ka hullu, kui jõuad 40 minutit hiljem, aga siis saad ilma sabata, mis on kaotus.
PS! Minu targad arvutused ei kehti siis, kui kõik tulevad 40 minutit hiljem, sest siis hakkab ka saba moodustuma 40 minutit hiljem.
Tavaturvakontrollist saab läbi ja vahetult enne lennukile minemist on teine kontroll, kus vedelikud ei oma tähtsust, aga metall endiselt.

Eesti Õhk on teinud nüüd vist jälle muudatuse ja lennureisil on mingi tasuta toitlustamine. Mõned meist olid vastavalt reklaamile ostnud sooja toidu kupongi (99EEK), mis tähendas seda, et need, kes olid selle ostnud, said küll sooja toidu, aga jäid ilma sokolaadist ja singi-juustu saiadest. Pisike diskrimineerimine - kui maksad, siis sokolaadi ei saa. Niisiis peaks enne välja selgitama, mis on soe toit ja mida jagatakse tasuta, enne kui kupongi ostma kiirustad.

Iisrael võttis vastus sooja ilmaga - õhtul kell 6 28 kraadi. Meie ootused, et Iisraeli lennuväljal toimub järjekordne puistamine, ei pidanud paika. Vastu võttis orkester, vein-datlid ja kole müts kirjaga - "Iisrael armastab sind".

Passi vaevu vaadati.

Eliatis on 2 lennujaama. Üks on linnas sees, teine veidi kaugemal. Meie olime selles kaugemas Ovda lennujaamas. Sõit Eilatisse võttis aega umbes tunnikese. Möödusime kõrbemaastikust ja valvepostidel olevatest püssidega meestest. Pildistada polnud eriti midagi.

Eestlased paistsid Iisraelis juba tuntud rahvas olevat, aga siiski mitte nii tuntud, et oleks keegi eesti keeles oleks kõnetanud. Küll püüti soome keelega ja vene keelega. Huvitav, kas tõesti kuuldub eesti keel vene keelele sarnasena? Üks inimene hakkas küll eesti keeles rääkima. "Tere," ütles ta. "Tere," ütlesin vastu ja sellega meie eestikeelne vestlus lõppes. Too naine oli pärit Eestist, küll venelane. Eesti keele oli unustanud ja hetkel elas Rootsis ja tundus väga usklik olevat. Küsis minult, et kas ma olen kristlane. Tuli meelde Poku ütlus, et teised rahvad ei saa aru meie usuleigusest ja nii ma vastasin jaatavalt. Mis liiki kristlane, oli küsimus. Oeh, nüüd oli ummikus. Jõudsin juba kahetseda, et ütlesin midagi usu kohta ja vastasin, et luterlane. Tegelikult ma ju ei valetanud. Või siis valetasin? Kristlase definitsioon on mulle arusaamatu.
Ette sattus veel üks soomlane, kes tundis keele järgi meis ära naaberrahva. Selle peale tervitasime iga kord, kui nägime ja nägime veel kaks korda. Kuidas saab Jerusalemm nii väike olla, et juhtumisi kohtad mitu korda?

Iisraeli muljetest kirjutan hiljem (loodetavasti kirjutan). Praegu alustan juba TAGASI osa.
Nagu tavaliselt paketireisil ikka oli tagasisõidu info raamatu viimasel leheküljel ja alatine teade, et 15 minutit varem peaks kohal olema. Bussid muidugi õigeaegselt ei jõudnud, aga siiski olime lennujaamas praktiliselt 3 tundi varem. Nüüd siis tegi sealne turvakontroll kõike seda, mida sissetulekul ei tehtud. Ei oskagi öelda, mis neil välismaalaste vastu on, aga kohati tundub, et nad teevad kõik, et Sa ennast liiga hästi ei tunneks. Või siis vastupidi. Iisraeli visiitkaardina antakse turistile ekstreemsed hetked kaasa, et oleks mida mäletada.Tunni (ja rohkema) pikkused sabad, kust võetakse inimesi letti täiesti arusaamatu reegli järgi. Mõnda kuulatakse pikalt üle, mõne puhul avatakse kott ja kasutatakse pommiotsijat. Selle viimasega üllatati minu pagasit. Niisiis koti pakkimisel tuleb arvestada, et võib olla peab ümberpakkima. Läbiotsijad on viisakad, aga uimased. Paar  inimest unustati oma lahtipakitud kotiga ootama ja kui nad ise poleks aktiivsust üles näidanud, siis nad ootaksid tänapäevani.
Kui lõpuks sisse oled jõudnud ja tahad rahustuseks õlut juua, siis 0,3 pudel maksab 60 krooni. Muide, turvakontrolli läheb Iisraelis vedelik ilusti läbi ja nad ei sunnigi loobuma. Kui on põhjust arvata, et tahad pärast turvakontrolli juua, siis parem oma joogid juba varem kaasa võtta.