Teine blogi

Mõtlesin, et peaks reiside jaoks eraldi akna tegema. Proovin siis seda blogi vinget import-eksport võimalust

6.07-7.07 - Tagasi Valgevenesse

Krasnoperekopskist tagasiteel juba valmistusime moraalselt piirikatsumusteks. Ukrainas oli plaanis üks peatus - Odessa, pagasilaadimispeatus - ja siis järgmine päev juba piir.
Teel vaatasime bensujaamades ka Massandra veine. Selgus, et isegi odavamad kui firmapoes. Näiteks portvein "Punane Krimm", mis oli Massandras degusteerimisel ja hinnakirja järgi maksis 36 grivnat, oli bensujaamas 22grivnat. Igal juhul Ukraina külastajatele teadmiseks, et ei maksa Massandras eriti emotsionaalselt oste teha. Võib ehk mõne ilusama pudeli võtta.
Üritasin tulutult fotole püüda tüüpilist Ukraina majakest. Sellist siniste nikerdatud aknaraamidega ja ilusa aiaga.

Palju oli kurepesi. Pea iga maja ees oli pink ja sageli nägi nende ees inimesi istumas ja maanteed vaatamas. Asi, mida Eestis praktiliselt ei kohta. Eesti inimene üritaks olla sõiduteest võimalikult kaugel ja olla pigem oma aia taga.

Odessas otsustasime, et võtame esimese ettejuhtuva hotelli ja selleks osutus linna serval avatud väike võõrastemaja. Tegelikult üldse mitte halb valik. Mehed läksid bussi järgi ja meie vahepeal kõik need kolm tundi mängisime kaarte. Kolm tundi sellepärast, et tegu oli tipptunniga.
Läksime meile juba tuntud kaubanduskeskusesse. Ekslemisega läks ka pisut aega ja kohale jõudes selgus, et sulgemiseni on ainult 1 tund aega. Toitumine võttis ka aega. Meil puudus küll täielik ettekujutus sellest, palju tollist alkoholi ja sigarette võib üle viia, aga arvasime, et umbes 10pakki näkku ja 2liitrit kanget alkoholi.
Üritasin kähku midagi endale meeldivat leida. Mart ütles, et ärgu me kiirustagu, sest homme tuleme kindlasti tagasi. Mina kahtlesin selles ja tagantjärele tarkusega leian, et Mardi puhul olen ma prohvet. Kui ma ennast rohkem usaldaksin, siis ei kuulaks kunagi Marti.
Mart ikka laadis viina ja alkoholi peale. Mina jätsin selle... homseks. Valgevenest olid juba ploki sigarette ostnud. Võtsin ainult maitseaineid ja hambapastat.
Kassasabas vaadati meid nagu ullikesi meie alkoholi ja maitseainekoormaga.

Hommikul pakkisid mehed koormad ja sõitsime otsejoones Odessast välja. Selgus, et kaubanduskeskus pole lihtsalt nii vara lahti.
Teel läks korra koorem lahti ja mootorrattad oleksid peaaegu lendu läinud.
Tähtsamatest kohtumistest teel oli paar tutvust Ukraina miilitsatega, mille tulemusena kadus kümmekond dollarit. Söömine selles kohas, kus supi nime all puhast lambaliha pakuti ning üks huvitav ostuleid baarist. Vt. pilti

Enne piiri ostsime veel õlut auto täis, sigarette, ühesõnaga kõik grivnad, mis veel olid.
Piiril hakkas tants peale. Esiteks selgus, et üks paber käru ja mootorrataste kohta ei sobinud. Tuli ümber vormistada. Järgmiseks selgus Valgevenes, et üldse olid meie andmed arvutist kaduma läinud. Mart läks asju ajama ja meie juurde tuli noor blond valgevenelane, kes detailselt küsis järgi, kus me käisime ja mida me nägime, kiites ise Krimmi. Salaagendi osavusega juhtis ta jutu erinevatele kohtadele, et veenduda, et me Krimmi juttu pole välja mõelnud, kogu aeg südamlikult mulle silma vaadates. Hiljem küsis minu kohta Mardilt "Aga kelle oma(?) see tüdruk on." Mart ütles, et tema oma. Aaa... see meenutab mulle ühte leedulannat. Samamoodi kogu aeg naeratas. Nojaa... varjusin autos kaugemale. Võib olla polnudki salaagent.

Valgevenesse jõudes oli juba pime. Leidsime, et ei jaksa Minskisse sõita ja võtame samas, Gomelis, toa.  Gomel on vist ainus koht, kus on 5D kino. Kahjuks pilti ei teinud ja nüüd räägi, kellele tahes. Keegi ei usu.

Esimene pakutav hotell üllatas hinnaga 65dollarit. Põlgasime kalliks ja sõitsime edasi. Hiljem saime teada, et kõik hinnad on välismaalastele poole kallimad. Mõtlen, et tegelikult polegi väga veider idee. Miks soodustada ainult pensionäre või invaliide. Soodustame ikka kogu rahvast.
Ööbisime kolmandas hotellis. Kui Gomel on väljast tänapäevalik ja klanitud, nagu kõik Valgevenes, siis hotell seest oli täielik ühiselamu. Maksime toa eest 50dollarit, registraator kirjutas meie passe sisse ligi tund aega. Tüdrukud ja poisid pandi eraldi tubadesse. Huvitav mõte muidugi. Igal korrusel oli korrapidaja. Saime alt lipiku, mille pidime korrapidajale üle andma. Valvati hoolega, et võõrad üles ei läheks.

05.07 - Mööda Krimmi lõunarannikut

Ilm oli lämmatavpalav ja liikuma saime alles 12 paiku. Pidime sõitma Feodoosia poole ja see mõte meeldis mulle. Natuke hommikul pabistasin, et järsku konsiilium otsustab veel üheks ööks Jaltasse jääda, aga paistab, et läks õnneks.
Mart, kes oli kobisenud, et kus see Ukraina miilits siis on, kes iga rikkumise puhul altkäemaksu võtab, sai lõpuks oma soovile vastuse ja pidevjoone ületamisel peataski teda miilits. "Vene keelt räägite?" küsis miilits. "Ingliš ounli," vastas Mart perfektses inglise keeles. Läksid siis miilitsaga auto juurde. Piilusin tagavaate peeglist, kuidas asi lõppeb. Kuna Mardi inglis on oluliselt halvem kui vene keel, siis mõtlesin, kas oli hea mõte vestlusest loobuda. Läks aega mis läks, aga Mart tuli tagasi miilitsatega vene keeles südamlikult hüvasti jättes. "Noh, õpetasid sulle vene keele selgeks, mis?" küsisin.
Mart vestis mingit kalamehejuttu sellest, kuidas ta rääkis, et ta on Kanada eestlane prantsuse osast ja seetõttu on tema inglise keel vilets. Tema loo hilisem versioon enam nii julge välja ei näinud. Tõenäoliselt hakkas ikka kohe vene keelt rääkima. Miilitsad olid ka normaalsed ja soliidsed - viibutasid ainult näppu ja trahvi ei teinud. Õnneks läks.
Tee möödus imelisest majaka kirikust (Lighthouse church) Malorechenskoyes. See on väike külake, mis jääb Alušta ja Sudaki vahele. Majaka kirik on mälestusmärk rändajatele ja kõigile, kes on hukkunud vees. Samas on ka veekatastroofide muuseum. Kiriku tipus on kuldne rist ja selle all maakera kujutis. Sfääri all  ongi majakas.

See päev oli kõige ilusamate mägedevaadetega päev üldse. Tee oli looklev ja meie raske mootorratta seljas oli pisut hirmugi. Teekõrval olid mägede orgudes viinamarjaistandused. Naljakas oli vaadata matkajad, kes üle 30 kraadises kuumuses kõndisid teel. Kuna kõrvalteid praktiliselt polnud, siis oli mõistetamatu, kas matk oligi mõeldud asfaldimatkana. Samasugused palverändurid/enesepiitsutajad tundusid jalgratturid, kes sõitsid mäest üles. Võib olla lõunapoolsem rahvas ja kuumaga harjunud?

Peatuse tegime väikeses rannaäärses asulas. Sealne restoran oli esimene, kes kirjutas toitudele hiljem 10% jootraha juurde. Lisaks oli teenindajal ilmselt kilpkonnageen ja ta suutis kõike aegluubis teha. Kõik tuli talle mitu korda üle korrata.

Varem tundus, et ilma randa minemata ei saa kuidagi. Aga hetkel oli rand käega katsuda, et kõrvetava päikese alle ei viitsinudki. Sõitsime edasi Feodosia peale. Teel üllatas meid vana Moskvitš, mis sõitis mööda mägiteid muljetavaldava kiirusega. Teeristil tuli peatus - kas sõidame asulassse sisse? Seal oli mitmeid ekskursioonibusse. Läksime edasi ja mina hakkasin mõtlema, et millal ükskord Sudak tuleb, ilma mõistmata, et Sudak oligi asula teeristil. Kahjutunne, et ei näinud Genova kindlust ja radioaktiivset musta liiva. Sudaki pidi ümbritsema 4 mäge. Kõik see jäi nüüd meist tagapoole
Ja siis lõpuks Feodosia. Feodosia võttis meid vastu sajuga. Kõndisime natuke südalinnas ringi. Kaugele eriti ei trüginud. Ei jõudnud Aivazovski maale vaatama, ei leidnud märke Grinist ega ka mitte vaadanud kindlust.
Nüüd alles jõudis kohale, et polegi plaanis lõunakaldal peatuda, vaid panna otsejoones läbi Krimmi keskosa tagasi Krasnoperekopskisse. Alguses mõtlesin, et olen valesti aru saanud ja lõunas on ka mingi Krasnoperekopsk.

Ja siis tagasitee. Krimmi keskosa on igav. Pealegi õhtune aeg ka. Krasnoperekopskis peatusime samas hotellis, kus eelmine kord. Meid mäletati ja pakuti samal korrusel sama kvaliteediga tubasid. Õhtul restoran ja magama. Reis oli meie jaoks praktiliselt läbi. Nüüd kõik, mis alguses tehtud, tagurpidi - Odessa, Valgevene piir, Valgevene, EL piir. Lootsime, et ilusat ilma jätkub ja saame Trakais veel puhata.

04.07 - Massandra

Olime juba kokku leppinud, et üks öö veel Jaltas. Siis päeval käime Massandras ja õhtul viime Livaadiasse tervituseks "Vana Tallinna".
Massandra veinikeldri ekskursioon oli algusest peale kindel ja kuna olime otsustanud, et Moldovasse ikka ei jõua, siis pidigi see jääma ainsaks veiniekskursiooniks. Kohale jõudes leidsime, et on erinevad hinnad degusteerimine+ekskursioon ja ekskursioon. Keskpäeval ei tundunud joomine väga hea idee ja nii me võtsime ainult ekskursiooni. Kahjuks mu fotoaparaadi välk on vilets ja seetõttu keldris tehtud pildid ei kannata kriitikat.

Massandra veinikeldri ajalugu algab 1912 aastal. Kuigi sõja ajal evakueeriti kelder, siis enamik veine jõudis tagasi. Kollektsiooni vanim vein on aastast 1775. Huvitav, kas praeguseks äädikas?
http://www.kes-kus.ee/tryki_artikkel.php?artikkelt_id=1166
Kuna mootorratastega oli tarvis Odessasse tagasi pääseda ilma koormata, siis ei ostnud sealt veini kaasa. Mart küll ostis portveini "Punane Livaadia", nagu ta ütles - koos minuga ära joomiseks. Aga joomiseni Krimmis ei läinud ja seda veini mina kahjuks maitsta ei saanud. Maksis 36grivnat, mis oli Ukrainas alkoholi kohta ikka päris kobe number. Kodus on praegu Massandra Muskatel. Veinivõhikuna ei tea ma isegi, kas 16% vein on midagi portveinilaadset või mitte. Väga loodan, et on. Internetis müüakse seda veini 7EURiga nimega "Black muskatell". Kuna mulle tehti selgeks, et "tsornii" tähendab ukraina keeles "punast", siis mõtlen, et kas see inglisekeelne nimi on miskit tõlkes kaduma läinut.

Järgmine külastatav koht oli Massandra loss. Massandra lossi juures oli vahiputka ja valvur viipas, et me pargiksime ratta aeda sisse. See ei olnud siiski vastutulek - tahtis ikka raha. Muidugi võis olla ka seda, et ka jalakäijatelt võetakse raha. Oma kiivrid jätsime valvuriputkasse. Massandra loss pärineb 19.saj teisest poolest. Kutsutakse ka Aleksander III Massandra lossiks.

Gurzufist olin lugenud varem ja teadsin, et tegu on sümpaatse rannalinnaga, kus toimuvad eestlaste kogunemised taldrikubaaris. Kohe mitte ei tulnud meelde, mis võis selle baari nimi olla kohalikus keeles. Alles hiljem avastasin, et see on "Tarelka". Minu soe soovitus on, et kui loete enne reisi vaatamisväärsustest, siis pange see kirja ja kõige parem, kui paberile. Mitte internetti. Igal juhul Tarelka jäi meist vaatamata ja väga palju aega seal ei veetnud. Omamoodi soe tunne jäi värvilistest majakestest ja punaste kividega tänavatest. Kas ma mäletan valesti, et oli väga värviline?

Gurzufi

Ilm kiskus jälle kella neljaselt sajule. Otsustasime siiski enne üle vaadata selle luksusliku hotelli "Jalta", kus meil ei olnud õnn peatuda. Hotell oli tõesti muljetavaldav. Ja suurema saju saime ruume vaadates mööda saata. Tegelikult ei kahetsenud. Hotell oleks liialt meenutanud paketipuhkust.

Kella 6-ks tahtsime elupaigas tagasi olla, sest pidime kõigepealt Ilonaga kokku saama ja siis minema Eda juurde, et pidulikult Vana Tallinn üle anda. Ilona tuli, aga vabandas, et Edal on palju tööd. Niisiis torkasime pudeli Ilonale pihku ja läksime tema külalislahkust kontrollima.

Olime eelmise päeva külastusega ja ka tänasega kaotanud praktiliselt päeva. Eks ka vihm takistas. Oleksime veel päevakeseks jäänud, oleksime saanud külastada ka Ai Petrit ja Suurt Kanjonit, aga otsustasime, et aeg tõukab tagant ja tahaks ikka Feodosia poole sõita. Varasema pühapäevase tagasijõudmise asemel oli nüüd plaan jõuda reedeks. Igal juhul Krimmis jäi veel palju vaadata.

03.07 - Livaadia

Hommikul käisin rannas. Jalta rand pole tegelikult suurem asi. Jevpatorijas on parem. Lisaks ülerahvastatusele ja liiva puudumisele on see suur viga, et vesi on räpane. Suitsukonid ja olmepraht. Võimalik, et selle kaugema tasulise ranna veejoont hoitakse paremini korras, aga rand on viidud nii kaugele, et sinna ei saa ilma tänavate vahelt minemata. Lisaks muidugi see pisiasi, et ka sealgi ei pääse kaubanduse karvasest käest. Niisiis vaevalt prahitu.
Hilisõhtune rand muidugi nii rahvarohke polnud, nagu hommikune

Pilt õhtusest rannast

Läksime Livaadia lossi vaatama. Parkisime mootorrattad tee äärde ja läksime lossi territooriumile. Seal küsis valvur meilt kerge pilkega, et kas Valgevenes on ikka veel elu. Millest ta järeldas, et me valgevenelased oleme, ei saanudki teada.
Livaadia loss olevat olnud omal ajal Romanovite suveresidents. Ehitatud 1860 aastal valgest krimmi graniidist. 1945 aastal oli siin Jalta konverents ja Roosvelt elas seal. Mitu hoonet ja uhked siseõued. Hoove me ei näinud. Tõenäoliselt oli ka sissepääs tasuline ja me ei uurinud ka eriti. Park on suur ja ulatub rannani välja. Ma ei oska öelda, kas kogu park kuni rannani kuulub lossi juurde. Ei uurinud seda ka eriti.

Kui me olime pikalt mäest alla roninud, siis avastasime ühe hoone,  aga seal ei pakutud sugugi külma õlut, nagu me lootsime, vaid hoopis olid väga hea jahutusega ruumid, kust sai lifti. Turistilõksud tunned ära selle järgi, et igal sammul kasseeritakse raha - olgu siis sisse või välja astudes. Aga lift läbi mäe oli muidugi omaette huvitav asi.
Otsustasime meile juba tuttavalt valvurilt uurida juhtnööre, kuidas Pääsupesa juurde pääseda. Valvur arvas, et mööda maanteed on liiga pikk ring, aga leidis, et ta võib meid lasta mootorratastega läbi lossi territooriumi. Muidugi juhul kui.. (hõõrus pöialt ja nimetisõrme kokku).
Sõitsime siis läbi territooriumi ja hakkasime välja suurele teele pöörduma, kui vastutulev auto andis signaali ja jäi meie kõrval pidama. Mart sellepeale ütles lahkelt vene keeles, et me oleme KA siin esimest päeva. Vastus oli puhtas eesti keeles. Tegu oli tollesama Livaadia Edaga, kelle käest me esmalt öömaja otsisime. Oleks pidanud märkama, et tal oli Eesti numbrimärk.Võtsime siis sappa ja läksime vaatama, mismoodi ta elu Krimmis välja näeb.

Eda majutus paiknes värava taga, millel oli silt "Sanatoorium 'Livaadia'" ja "Restoran 'Tsarskaja kuhnja". Värava juures oli valvuriputka. Niisiis väga hästi turvatud elamine. Eda näitas elamist ja ruume ning pakkus mett. Akaatsiamesi vist, kui mu mälu nüüd ei peta. Väga hele. Ma ei ole kunagi eriline mee asjatundja olnud, sest kõik reisikaaslased olid vaimustuses. Vestlesime seal pikemalt Eda ja tema tütre Ilonaga, kes paraku eesti keelt ei rääkinud ja pani minu vene keele oskuse tõsiselt proovile. Eda oli ka väga jutukas ja seletas lõbusalt, et noh, ta mõtles, et miks peaks istutama ainult roose. Istutab rooside sisse ka tomateid. Ongi huvitavam.

Istusime seal paar tunnikest, aga viimasel ajal on igalt poolt soliidse ja muljetavaldava lahkumisega probleemid. Sedapuhku oli ühe mootorratta aku tühjaks saanud, ratas tüli mäest alla "käima" sõita, aga ka sellest ei piisanud. Tuli krokodillid järele viia. Meid, naisi, jäeti pererahvaga vestlema. Niisiis tunnike kulus selle meelelahutuse peale.
Tagasi jõudes oli kell juba nelja ringis. Tahtsime vähemalt Pääsupesa veel samal päeval ära vaadata.
Pääsupesa juures oli piletimüük. Olime juba natuke hinnatundlikuks muutunud või lihtsalt liiga palju näinud ja otsustasime, et sellel pole mõtet. Hakkasime mööd aeda kõndima, et leida kohta, kus saaks otseteed mööda minna. Paraku polnud aed ainult metallist ja kõrge, vaid ka tõrvaga üle valatud.

Vaatasime siis pääsupesa kaugelt. Zoomitud pilt pole see, aga ega taevaski polnud ilus, vaid sompus. Kahtlen, kas lähedaltki oleks ilusat pilti tulnud.
Tagasiteel sõitsime mööda Püha Ingli Miikaeli kirikust. Leidsin hulganisti viiteid, mis mainisid, et see on Oreanda küla lähedal, Ai-Nicolase mäe jalamil, maantee ääres. Kusagilt ei leidnud aga viidet selle kohta, kellele on sellel mäel see monument, mis kujutab kahte meest üles ronimas.

Juba enne Pääsupesa juurde jõudmist oli selge, et seal on sadanud ja nüüd muutus taevas järjest mornimaks. Sõitsime siis morni taeva all tagasi oma elukohta. Etteruttavalt ütlen, et see sadu pärast kella 4 oli meie reisi ajal üsna tavaline.
Mart arvas, et nälg on juba nii suur, et ta ei teegi vahepeatust, vaid ühe kebabi ning mina olin sellega nõus. Promenaadile jõudes läks ladin juba päris tugevaks.
Vahepeal käis Mart ära ja mina vahtisin märgasid inimesi. Oli soe ja ainult paar piiska tuli, aga inimesed kõik oli vihmakeepide ja -varjudega.

Hiljem, kui sadu üle läks, kõndisime promenaadil. Mehed mängisid malet ja rahvas vihtus tantsida ka täna."Uulitsa, uulitsa...," laulis bänd ja rahvas tantsis